Vahepeal sai kauge USA reis ette võetud, kus ka enam-vähem ühes tükis tagasi jõudsin. Tagasitulek venis kohutavalt kuna esimene lend (USA sisene) viibis 3h ja oma järgmised 2 lendu jäin seetõttu maha. Lõpuks küll jõudsin eestisse ~10h hiljem plaanitust, kuid lisapeatusega ja igas lennujaamas kus peatusin, pidin pagasi välja võtma ja relvaga uuesti pagasi check-ini tegemine on ikka aeganõudev. Aga koju ma lõpuks jõudsin. USAs oli tegelikult väga tore, Hammond ikka pakkus mulle seltsi. Autokultuur on seal küll jube, sest jalakäijatele väga harva on ehitatud kõnniteid. Samas on rohelist ka linnades meeldivalt palju (isegi rohkem kui Eestis).

Viimased paar päeva olen ametis olnud kiiskshooting.com uuendamisega ja 30min tagasi sain uuendatud kodulehe üles. Viisin kodulehe WordPressi mootorile. Üldjuhul on kõik sama, kuid väike muutus galeriist ja blogi osas tekkis kommenteerimise võimalus. Samas säilis ka ingliskeelne versioon kodulehest. Plaanin kodulehe ja facebooki vahelise suhtluse ka varsti atraktiivsemaks teha ja enda tegemisi hakkan kindlasti paremini kajastama kui saan ühele poole uuenduste tegemistega.

Minul tuleb aga laupäeval sünnipäev. Väikse peo ikka peab selle ilusa ümmarguse numbri puhul korraldama.

Võtame mõnuga neid soojasid ilmasid! Olge terved!

Kaotasin siit blogist ära ka Laskmine 2011 lehekülje, kuna kahes kohas täpselt sama asja hoida üleval on minule veidi koormav ja kuna kõik laskmisest koondub sinna, siis siin otsest vajadust sellele pole. Edaspidi kõik info sealt minu laskmise kohta.

Minu uus koduleht aga ei tähenda mitte sugugi selle koha hääbumist. Muidugi suvel on tegemist päris palju juba plaanitud, kuid hoian ka netiavarusi minu ja ka Kristina tegemistega kursis. Seniks aga toredat avastamisrõõmu ja kõik ettepanekud kodulehe osas on teretulnud!

Kliki siia, et minna kiiskshooting.com!

USA asjadega on nii kaugel, et Kristina sai GTA koha ja sellega kaasneva stipendiumi, mis tähendab, et me ikka saame minna :) Kristinal on viisa taotlemise paberid koos, minu omasid oleme oodanud pmst märtsi algusest, aga nüüd on nad juba teel ja järgmisel nädalal peaksid kohale jõudma. Siis saame viisa taotlemise intervjuudel ära käia ja ongi paberimajandus kõik korras. Lennukipiletid ostsime me sel nädalal ära ja lendame ära 7.augusti Helsingist. Päris tihedaks läheb graafik kui arvestada, et läheme augusti alguses veel Serbiasse võistlustele. Praeguste plaanide kohaselt hakkame sealt 5. augustil tagasi sõitma ja 6. augusti õhtuks peaks Eestis olema. Ja muidugi, praegu tegeleme ka omale USAs elukoha otsimisega. Järgmine nädal võiks ehk juba midagi selguma hakata.

Möödas on ka esimene tulirelvavõistlus, mis läks päris meeldivalt (kuid ka päris raskelt ja külmalt). See tähendab, et treeninghooaeg on täies hoos. Reedel sai ka esimene trenn Kaiu välitiirus tehtud. Pühad nüüd said vabamalt võetud selle reedese korraliku treeningu arvelt.
Käin ikka ka tööl, praegu on vähem tegutsemist olnud aga vastu suve tuleb koguaeg juurde. Õnneks võistlustega mul töö poolt probleeme ei ole ja saan oma võistlussõidud suvel kõik ära käia.

Tegelikult on mul ka üks nö projekt käsil, millest te kõik varsti kuulete. Aga kõigepealt tuleb asi valmis teha ja kuulete teie, minu lugejad, sellest kindlasti esimestena. Ma usun, et teil ei tule seda uudist pikalt oodata. Iga asi omal ajal.

Olge toredad, käige väljas, võtke päikest ja nautige temperatuuri. Peatse kuulmiseni

I always thought my life would be a hell of a ride,
but I feel I’ve spent most of it sitting on a passenger side.
I’ve been hiding in the dark just watching a play,
and then the lights gonna turn back on and I’m old and gray.

I’ve gotta feeling that its gonna be a brand new start,
you’ve seen my face many times before now I should show you my heart,
don’t wanna see all childhood colors fade away,
soon the lights gonna turn back on and I’m old and gray.

Seems like i’m gonna make it after all.

Paidest hakkasime minema pühapäeva õhtul kell 6 ja sinna jõudsime veidi enne esmaspäeva keskööd. Sõit oli u. 2300 km ja kulges marsruudil Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Saksamaa-Šveits-Itaalia. Tagasitulles tahtsime teemaksult säästa ja teekond kulges Itaalia-Austria-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Alustasime tagasiteed Eesti aja järgi kell 7 reede õhtul ja Eestis olime kell 10 laupäeva õhtul. Päris pikk ots ikka autoga sõita, aga Antsu Superb on väga hea auto ja 4 inimest autos on ikka palju mõnusam sõita kui üksi (mis siis, et 2 tagaistujat pidevalt magasid). Kui Livignost Bresciasse läksin, siis tomtom üritas mind ikka siukest teedpidi saata et jube. Alguses oli tee normaalne, kuid lõpuks oli päris jõhker mägitee (pärast tuli välja, et talvel suletud). Igatahes õnnestus mul seal kinni jääda ja kuna seal mitte mingisugust liiklust ei olnud, helistasin 112 ja saadeti päästekas välja. Pidin neid küll mingi 1h ootama, aga välja said mu kerge vaevaga. Olin kergelt põhja peal kinni lume tõttu. Oleks keegi kaasas olnud oleks välja lükanud, aga üksi ei saanud kuidagi lükata ju. Tuju läks korra suht nulli päästekat oodates, kui oled ikka keset pärapõrgut autoga kinni. Igatahes nüüd võtan juba naljaga asja. Aga jah, kuna Livignost Bresciasse oli ikka mägitee, siis vähem kui 200km läbimine võttis aega ~4h tagasitulles (minnes viivituste tõttu üle 6h).

Võistluspaik oli igatahes võimas. Tiir oli ehitatud Brescia näitusehalli (Tallinna hallidega ei anna võrreldagi). Tiirus oli 100 kohta, finaalitiirus 20 kohta. Kusjuures ruumi oli kõikidele väga lahedalt. Ainuüksi finaalitiirus oli tribüün rohkem kui 1000 istekohaga. Siin ka mõni pilt:

Tiir

Finaalitiir

Üks pool tiirust

Rohkem pilte leiate aga galeriist, kus ka kohalikust loodusest mõni pilt. Päris kena vaatepilt seal Alpides ja mägesid ikka jagub. Panin täna galeriisse ka mõningad Eesti Juunioride MV ja Eesti MV pildid üles.

Mõne sõna ka võistlusest. Lasin tagasihoidlikult 579 silma (ikkagi parim EM-l). Seeriad stabiilselt 96, 96, 96, 97, 96, 98. Kuigi tulemus ei olnud midagi head (loe: kõrget), kulges laskmine üllatavalt positiivselt ja tagasiside mu töö kohta oli väga hea. Suutsin teha terve laskmise vältel korralikult tööd, mõte väga rändama ei läinud. Muidugi pean mainima, et kohutavalt palju oli 9,9′d, mis tegi meele natuke mõruks. Sellegipoolest lähen uuele hooajale positiivselt vastu ja proovin maksimaalselt tööd teha ja vanu vigu vältida. Samas olen kindel, et möödunud õhkrelvahooaeg on väga hea alus tulirelva püstiasendiks eesoleval suvel.

Koos Kristinaga käisime eile Paide Kultuurikeskuses Kalevipoja vastuvõtul, mis oli äärmiselt meeldiv üritus ja ka kordaläinud ettevõtmine. Ürituse mõte tänada neid, kes midagi teinud on, on väga teretulnud ja positiivne. Loodan, et see üritus ka tulevatel aastatel aset leiab.

Täna lähme veel kell 13 Paide Raekotta, kus antakse mulle üle Paide linna 2010 parima sportlase preemia. Samas leiab ka aset Rein Rannapi klaverikontsert.

Toredaid pühi!

Tulemustest ka siis: mina lasin 582 silma, finaali läksin esimesena ja suure eduga lõppkokkuvõttes võitsin. Kristina lasi tagasihoidliku 360 silma, sellega pääses finaali 4-na, kuid seal loovutas mõne koha ja lõppseis 6-s koht. Meeste püstolis tegid ilma Aimar ja Jaanus. Aimar lasi 570 silma isikliku, pääses finaali 1. kuid väga pingelises võitluses langes ühe koha võrra ja 2. koht. Jaanus pääses 5. finaali ja jäi ka viiendaks. Noorim järvakas kes ilma tegi oli Krit, kes võitis 7. koha.

Tulemusi näeb täpsemalt laskmiskalendrist.

Kuna praegu õues on üsna külm ja päevad läbi väljas tööd teha on väga kehva, siis on mul vaba nädal. Iseenesest minule väga kasulik, kuna tuleval laupäeval on Eesti MV õhkrelvadest ja saan korralikult trenni teha. Samuti läheneb suurel kiirusel 27. veebruar, millal Itaaliasse sõitma hakkame.

Muidu aga läheb üsna toredasti, korraldame siin erineva rahvaga koosolemisi, et argipäev vähegi lõbusam ja huvitavam oleks.

Ja muideks, pühapäeval käisime Kristinaga suusatamas, vahva tegevus selline, see aasta esimest korda ja Kristina polnud isegi mitu aastat suuski alla saanud. Plaanime sel pühapäeval jälle minna.

Nautigem talve!

Ja värvilist päeva:

Reedeks oli juba tükk aega plaanitud Tartusse minek. Ise tahtsin sinna ronida, keegi ei sundinud. Käisin USA võistluseks lennukipiletite asju ajamas Hille juures (töötab Estravelis). Käisin jahi- ja laskmistarvete poest läbi. Ja muidugi kõige tähtsam, Kristinal oli viimane kord õpetajakursustel käia. Ta nüüd siis ametlikult (paberitega) õpetaja kohe ;)

Ja kuna me hullud juba kord oleme, siis käisime reede õhtul Sämi Grillis tähistamas Kristina õpetajapabereid, Rauno Itaaliasse minemist (täna, 31. jaanuar läks) jpm.

Laupäeval lihtsalt ei saanud minemata jätta Raplasse Eesti Juunioride MV-le. Kui nüüd laskmisest rääkida, siis… ei aitäh :D Esimese seeria suutsin ainult sellele mõelda, et miks ma siin praegu olen, peaksin kodus magama. Igatahes, see võistlus oli suht jube minu jaoks, ka mitte kõige suurema tahtmise juures ei suutnud ma lihtsalt tööd teha. Mõistus väsinud, kehast rääkimata. Seeriad siis järgmised: 96, 97, 97, 97, 98, 93 = 578. Tulemuse üle ma kohe kindlasti uhke ei ole. Aga ma pole ka pettunud, haigena ei saa rohkem tahta lihtsalt.  Ma lihtsalt olin seal ja lasin oma võistluse ära. Pigem tahan kähku terveks saada ja tiirus püssi taga trenni tehes oma aega veeta. Alati on hea meel selle üle, kui võistlustel toimub finaal. Enne finaali olin teisel kohal, 4. silmaga kaotades. Üllatasin end seekord finaalis. Lasin ainult ühe 9 (esimene lask). Aga kuna olin haige ega suutnud ka finaalis oluliselt paremini end püssi taga rakendada (pigem võitlus endaga, et jõuaksin finaali lõpuni lasta), siis võitsingi lõppkokkuvõttes 2. koha. Tubli tulemus, arvestades nohu, haiget kurku, aevastusi ja muidugi palavikku.

Nüüd siis olen kodus ja üritan end terveks ravida. Kõigepealt tervis, siis trenn ja töö.